Manufaktuuri inimesed: räppar säm ja Kopli Sörk räägivad, kuidas sünnib kogukond

Kunagisest Põhja-Tallinna tööstusalast on Manufaktuuri kvartalis saanud sadade inimeste uus kodukant. Ent kui korteri saab valmis ehitada, siis kogukonda samal viisil projekti järgi luua ei saa. Räppar sämi võlus Manufaktuuri kvartali eriline karakter, Kopli Sörk aga näitab, kuidas lihtsast ühisest liikumisest võib kasvada päris kogukond.

Kui räppar, sisulooja ja investor säm (Sam Schmidt) aasta eest oma esimest kodu otsis, sai talle üsna kiiresti selgeks, mida ta ei taha. „Mul oli sisimas üpriski villand klassikalistest uusarendustest, mis on lihtsalt identsed valged karbid üksteise järel,“ ütles ta.

Manufaktuuri kvartal ja eriti ajaloolisse vabrikuhoonesse rajatav Manufaktuuri Vabrik pakkus midagi teistsugust. „Mulle meeldib iseloom, värv ja ajalugu. Aga pean ka tunnistama, et mulle meeldib fakt, et olen selles konkreetses korteris esimene,“ rääkis säm. Just vana ja uue kombinatsioon saigi tema jaoks esimeseks müügiargumendiks.

Oma osa oli ka hoonel endal. „Mul on selline väike ameerikalik suurushullustus, et mida suurem, seda ägedam,“ tunnistas säm lõbusalt. „Vabriku kõrval seistes tekib täiesti teistsugune emotsioon.“ Industriaalne sisearhitektuur, suured aknad ja kõrged laed annavad tema sõnul majale iseloomu, mida tavalisest uuest kortermajast naljalt ei leia.

Veel olulisem oli teadmine, et üks maja ei jää piirkonnas üksikuks saareks. Manufaktuuri kvartalit arendatakse terviklikult ning sämi jaoks tähendab see potentsiaali, et ümber kodu tekib päriselt toimiv elukeskkond. „Mulle meeldis, et siin on suuremad plaanid arendada kvartalit edasi ja luua kogukond nii, et sul ei olegi põhjust sealt ära minna. Õnneks on kõik hea ja vajalik samuti läheduses: meri, poed, pargid jalutamiseks ja kesklinn,“ ütles säm.

Trenn aitab naabritega tutvuda

Et kogukond ei sünni siiski pelgalt arhitekti joonestuslaual, näitab hästi sealsamas Põhja-Tallinnas alguse saanud Kopli Sörk. Selle eestvedaja Andres Reimandi sõnul on Koplis tugev oma koha tunne, sest siin on korraga nii linna kui ka väikese küla mõõde, segunenud on ammused koplikad ja uued elanikud, eri keeled ja taustad.

Sörk ise sai alguse väga lihtsast mõttest, miks peab õues liikumise eest üldse raha küsima? „Panime tossud jalga ja läksime koos välja. Sealt hakkas tekkima midagi, mida me alguses planeerida ei osanud. Inimesed õppisid üksteist tundma ja ühtäkki polnudki naaber enam lihtsalt juhuslik inimene teisest kortermajast,“ rääkis Reimand.

„See ongi minu meelest Sörgi teine kiht, et me teeme linnast küla. Sa hakkad teadma, kes su kõrval elab. Sa hakkad tänaval inimest ära tundma ja talle tere ütlema. Saad teada, mis toimub selles majas või hoovis, millest sa iga päev mööda kõnnid.“ tõi Reimand välja.

Sörgi valem on siiani lihtne: tasuta, samal ajal, samas kohas ja iga nädal. Registreerima ega liikmeks astuma ei pea ning tegelikult ei pea isegi jooksja olema. Mõni jookseb, teine kõnnib, kolmas tuleb lapsekäru või koera või kogu perega.

„Inimesed ei tule tagasi ainult hea trenni pärast. Nad tulevad tagasi selle tunde pärast,“ ütles Reimand. „Liikumine on pigem positiivne kõrvalnäht. Oluline on, et keegi ootab sind, sind märgatakse, räägitakse ja naerdakse ning pärast lähed koju natuke parema tundega.“

Sellest lihtsast ideest on tänaseks kasvanud algatus, mis on levinud üle Tallinna ja teistessegi linnadesse. Reimandi sõnul pole Sörk frantsiis, mida keskselt juhitakse. Inimesed teevad neid ise ja see on nende kogukonna nägu.

Põhjus kodust välja minna

Just sellist arengut näeb Reimand ka Manufaktuuris. „Siin toimub praegu päriselt uue naabruskonna sünd. Siia kolib järjest rohkem inimesi, kelle jaoks ei ole see lihtsalt koht, kus elada, vaid kodukant ja naabruskond koos oma kohatunnetusega,“ rõhutas ta.

Selleks ei piisa aga ainult ilusatest korteritest. „Kortermaja iseenesest ei loo kogukonda. Võib olla väga ilus maja ja väga palju inimesi, aga kui kõik lähevad hommikul oma suunas ja tulevad õhtul otse korterisse, siis naabruskonda ei teki.“

Vaja on põhjuseid kodust välja tulla. Olgu selleks ühine sörk, kohvik, mänguväljak, kogukonnaaed, ühine sündmus või kasvõi lihtsalt park, kus saab istuda. Ja vaja on inimest, kes teeb esimese sammu. „Ei ole vaja spordihalli, suurt eelarvet ega suurt plaani. Piisab ühest eestvedajast, kes alustab.“

Reimandi sõnul peaks Põhja-Tallinna arenedes alles jääma ka piirkonna pisut robustne, isepäine ja kihiline olemus. Kõik ei pea muutuma liiga ühetaoliseks, siledaks ega lõpuni ette planeerituks. „Kontrollitud kaos on vahel päris hea asi.“

„Jätta tuleb ruumi inimestele, kohalikele ettevõtetele, väikestele algatustele, kultuurile ja sellele, et inimesed saaksid ise midagi käivitada,“ tõdes Reimand. „Sest lõpuks ei tee piirkonnast kodukohta mitte majad ise, vaid inimesed, kes seal elavad ja mida nad seal koos teevad.“

Vaata lisaks: hepsor.ee/manufaktuur